Kairit Ronk on naine, keda võib varahommikul kohata kodumetsas päikesetõusu nautimas, päeval raamatupidajana numbreid korrastades ja õhtul stuudios joogastunde andes. Ta on naine, kelle rõõm nakatab kõiki ta ümber. Kohtusin Kairitiga ning uurisin, milline oli tema joogaõpetajaks saamise teekond ning kuidas liikumine on tema elu toetanud. Lisaks kuidas ta "kella viie klubisse" sattus ja see ta elu muutis.

Kairit on olnud füüsiliselt aktiivne kogu elu. Kooliajal mängis ta aastaid korvpalli. Hiljem muutus talle meelepäraseks aeroobika ja rühmatreeningud, kuid laste sündides asendus treening peamiselt pikkade jalutuskäikudega. Sel ajal liikuski fookus endalt perele, mis on sellele perioodile omane. Meeldetuletus tuua taas tähelepanu ka iseendale, saabus ühel konverentsil, kui temalt küsiti, kuidas tal läheb ning kui ta vastas, et läbi emarolli ning küsija täpsustas, et „Ei ma soovin teada, kuidas Sinul läheb?“. Sel hetkel sai Kairit aru, et ta ei oska sellele küsimusele vastata, kuna tal polnud enda jaoks aega. Alates sellest hetkest otsustas ta hakata ta ärkama teistest varem. Varajased hommikud said talle suureks toeks ning edasiviivaks jõuks.

Nende hommikute eesmärk oligi lihtsalt võtta endale aega ning lasta mõtted vabaks. Lisaks kasutas ta seda aega, et oma päev rahulikult läbi mõelda. Aega mööda hakkas ta hommikusse asju lisama, näiteks lugemise ning hiljuti ka kirjutamise, kus ta igal hommikul lõpetab lause „Ma olen õnnelik ja tänulik, et...“. Seda selleks, et märgata seda, mis tal juba olemas on ja olla ühenduses oma keskmega. Kairit ütleb, et see vaikne aeg iseendale, aitab hoida pea selge ja meele värske. Selleks asjaks kui pere ärkab on ta valmis nende vajadustega tegelema. Varajasi hommikuid teeb ta siiani ning järjest enam tunneb ta, et iga algav päev on kingitus. Vahel harva, kui hommik juhtub vahele jääma, tunneb ta kohe, et midagi on teistmoodi ning ootab juba järgmist hommikut, et päeva taas rahulikult alustada. Nii vajaduse põhiselt sattuski Kairit "kella 5 klubisse".

Teekond joogaga algas Kairitil üle 15 aasta tagasi tänu Peep Vainu koolituste vahel toimunud joogalike liigutuspauside. Ta oli ka varem joogaga kokku puutunud, kuid seal sai ta aru, et jooga on tema jaoks midagi enamat, kui lihtsalt liikumine. Sealt tekkis mõistmine, et oleme oma kehaga 24/7 ning meie keha on imeline masin, mis meid toetab. Kuid kuidas me oma keha toetame? Kas me hoiame ja kuulame seda? Või lihtsalt veame, kuidagi läbi? Jooga on toonud Kairitile endale ja oma keha kuulamisele lähemale. Tänu joogale ning paraku ka enda võrdlemisele teistega, saabus mõistmine, et iga keha on erinev. Oluline on kuulata just iseenda keha. Väike samm on palju rohkem, kui mitte midagi ning iga inimese selle päeva parim on erinev. Sellega on ka üldiselt kasvanud Kairiti tolerants ja mõistmine teiste inimeste suhtes.

Kairit räägib, et jooga on ta muutnud julgemaks, lisaks parandanud elukvaliteeti ja toetanud sisemist kasvamist. Läbi selle mõistmise tekkis umbes 6 aastat tagasi soov seda ka teistega jagada. Reisil Indiasse nägi ta kui palju joogakoole seal on, kuid kahjuks pere ja töö kõrvalt oli keeruline minna ära kuuks ajaks. Seepärast tuli leida mõni kohalik alternatiiv milleks oli Infra jooga, kus oli osa 2. lennu joogaõpetajate koolitusest. Seal toimusid tunnid nädalalõppudel, mis oli pere ja töö kõrvalt ideaalne lahendus. Algul tekkisid Kairitil küll mõtetes käärid, kuna tundis, et õpetajana peaks ta ise olema ideaalne, kuid see asendus peatselt mõistmisega, et me kõik oleme teel ning kõigilt on midagi õppida. Alati on keegi pädevam ehk õpetaja ei pea olema kõige targem, vaid peab olema soov, midagi jagada ja teisi innustada. Kuni on särtsu, et ise teha ja teistele midagi pakkuda, siis kestab see õpetajaks saamine tegelikult kogu elu.

Jooga õpetajana on tal tekkinud suur austus inimese ja tema protsesside vastu. Kairit tajub, et matt on selline eriline isiklik ruum, kus ta õpetajana siseneda ei soovi, et näiteks asendit korrigeerida. Kõigil on oma teekond ja me saame jälgida vaid enda progressi. Iga tund võiks olla nii palju arendav, et viid kasvõi natuke enda piire aina kaugemale ning keha tuleb üsna kergelt järele, kui sa ise lubad. Ta on märganud, et joogaga käib kaasas ka müüt, et sa pead olema paindlik. Seal juures on ta märganud, et pigem on inimese meelelaad paindumatu ja see väljendub kehas. Me kõik paindume olgu see 2 cm või pool meetrit. Jooga on nagu kooli minek, me ei lähe sinna kuna teame kõike, vaid ikka selleks, et õppida. Tundi minnes ei pea sa kuidagi eriliselt painduma, vaid seal just hakkabki meie jooga teekond peale. Muidugi ei sobi jooga kõigile, kuid kunagi ei tasu karta proovimist ning endale ja oma kehale võimaluse andmist.

Lõpetuseks jagas imeline Kairit soovitust, kuidas oma päev veel paremaks muuta:

Soovitan seda, mida olen enda nahal kogenud. Kui sulle tundub, et hommikud ei paku ärkamisel rõõmu ja sul on pidevalt kiire, siis ärka natuke varem ja tunneta, mida sa teha tahad. Äkki tahad minna jalutama või lihtsalt istuda ja juua kohvi. Tekita enda ümber vaikust ja kuula, mida Sina vajad. Võta endale hetk, enne kui oled kõigile teistele (pere, töö, sotsaalmeedia jne) olemas. Kui see annab sulle heaolu tunde, siis leiad rõõmu ja uue energia sellest päevast. Lisaks pane kirja 3-5 asja, mida soovid antud päeval kindlasti ära teha, seda ikka selleks, et päev käest ei kaoks ja saavutaksid enda eesmärgid. Ära unusta ka oma keha eest hoolt kanda, kuna keha ja meele tasakaal on see, mis viib meid kõigest läbi.

Ja loomulikult on hea algus päevale hommikujooga sinu kodus läbi zoomi, mida alustasin oma klientidega ajal, kui elu kahanes suures osas koduseinte vahele.

Märka, kui palju on sul juba olemas! Kasutada neid võimalusi, mis sulle on antud ning ole ühenduses enda keskmega.

Kairiti tegemistest veel: Külluse Koda

 

Autor: Karmen Aasanurm